Käisime korra varjupaigas väikest koera vaatamas, aga keegi oli ta juba broneerinud ja jäi asi katki. Täna selgus, et Sofi ei vòtnud uut pererahvast jutule ja läksime Triinuga uuesti vaatama. Läks nii, et tòime ta ära. Vana tekk anti kaasa ja läksime autosse. Kuni Triin paberitega tegeles istusime me Tinnuga autos ja ajasime vene keeles juttu. Igavene hakkaja koerake, ilus ja kiire. Raske oli pildile saada. Loodan, et ta on nüüd uues kodus veidi rahunenud, söönud ja magab oma vanas pesas.
1 kommentaar:
Palju õnne Tinnu-Sofile ja suur lugupidamine koera perenaisele, kes talle uue kodu võimaluse andis. Ega koerad pole ennast ise välja mõelnud, inimesed on nad leiutanud sellisteks, et nad üksi hakkama ei saa. Lugesin selle loo peale läbi suure osa koerafoorumi varjupaiga-osast. Varjupaiga-inimesed teevad ikka uskumatut tööd, kui vaadata näiteks http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=19230. Ehk peaks ka vahel vabatahtlikuks minema?
Postita kommentaar