OK, selles mõttes, et igal osakesel on antiosake ja võib-olla igal universumil antiuniversum. Aga-aga... Ma tean ühte kohta, kus võib leida kivi, mis peaaegu iseenesest jaguneb ülemiseks-alumiseks (vasakuks-paremaks, uueks-vanaks, põhjaks-lõunaks, plussiks-miinuseks, õigeks-valeks) ja kui see uuesti kokku panna, jääb sinna vahele üks väike saladus.
Uusi kive on randa veeretatud, rohelisi on jälle palju ja neid fossiilidega samuti. Ega palke ja kände ka vähe ei ole. Savipaljandi pind on lõigatud miljoniks pisikeseks, veidi rombiliseks tükiks.
Teerada, mille nimi on "7,5 km", keerab vasemale-paremale, tõseb-laskub, ristub ja hargneb, aga viib lõpuks ikka algusesse tagasi. Mets on märg, sest ju pole midagi, aga maasikaid võiks rohkem olla.
