Käisin metsas

ja leidsin ilusa seene, isegi mitu. Vedas väga selle käiguga nii metsadesse kui ka mererandadele.

Punaseid pilvi,

väga punaseid, päris palju, mitu korda ja veel kaua aega pärast loojangut. Tasus tulla promenaadile jalutama. Nüüd ju promenaadid pea igas külas.

Koeraga jalutamas

Polegi ammu koeraga jalutanud, aga juhtus üks selline, kes ise ranna- ja metsarajale kaasa tuli. Ta leidis rannast söestunud tuki ja kandis seda hoolega kaasas. Koju siiski ei tassinud. Kolme jalaga koera nimi on Marta.

Tee viib grüünesse,

kus saab jälgida vahtralehtede langemist. Võiks ka kuulata, aga see linnamüra... Lehelang veel lõppema ei hakka, jõuab kuulata, kui õige koha leian.

Mõnest teeotsast saab siiski asja, sealt puude alt saab nüüd minna ja sõita küll. Eks näe.

Aeg käib kõigest üle

Kohatult roheline väli

meenutab vana windowsi teletupsumaad. Taevas on roosakas ja valgus kahtlaselt tuhmkollane. Päike paistab ka ullult suur. Räägitakse, et metsad põlevad, sellest sihuke filmilik maailmalõpumeeleolus pärastlõuna.