Värska muuseum

hakkab veidi väsima. Uksi on òpitud sulgema. Keelumärke on lisatud. Ketikoer on iluaia väravas. Värskel trepil ka ka märk peal. Endine kodune tunne kipub kaduma.

Mustikad

Saagi üle on veel vara otsustada.

Ja siin see on

Esimest korda kòigi nende aastate jooksul omal jalal Kärsa kiriku juures.

Seisime ummikus

ja pildistasime vette hüppavaid reisikaaslasi. Hüpped olid head. Ummikuid oli mòòdukalt.

Löunapaus Kiidjärvel

Muidugi on òige lòkkel süüa teha, aga priimused ja gaasipurgid, mis omavahel kokku ei käi, oleks siis vòinud linna jätta. No aga kes linnas teadis, et nad kokku ei sobi.

Üks seob,

üks aitab siduda, kolm töötavad raskusena.

Laudtee

otse òhtupäikese poole.

Laugas

Riisa rajal.

Salatid

on nina välja pistnud.

Väike sòbralik putukas

tuli mulle seltsi, kui ma hilisel pärastlòunal kohvi jòin ja raamatut lugesin.

Teel

See pikk sirge metsatee tuleb tuttav ette, eksole?
Mitte päris samas kohas ja mitte päris samal ajal, aga samal teel olen ennegi taevast vaatama jäänud.

Vaade Emajòele,

mis on ikka veel pigem Emamere nime väärt. Loojuv Päike jääb siin Suurele Veele alla loodusvaadete kevadises vòidujooksus.

Selline päev

siis täna vahelduseks.

Kuulamisest

ja sellest mida enam ei ole.

Jälle Palupòhjas

ja kohe jòge vaatama, linde kuulama ja muidu ringi uitama.
Esiteks oli siiski òhtusöök, mis tähendab, et ajastus sai kogemata sobiv.