Hoia vahet või mine koju!

Nii see on, kirjutet punasele sildile. Kõik on valinud kojumineku. Üks roosa jalgrattaga plikatirts käis jõevett uudistamas, aga kui jala liikuv pere talle järele jõudis, läksivad nemadki. Väga lihtne on vahet hoida.

Tärkav loodus on väga nunnu,

nagu kassipojad, koerakutsikad, kalamaimud, beebid, kapsataimed, need lillad lehekesed raudtee äärsel tühermaal jne. Jaa-jaa, ma tean küll, et mõnest kasvab õudne nuhtlus või jube umbrohi, aga ikkagi.

Uued jalavarjud ostsin

viimasel hetkel enne poe sulgemist. Müüja küll lohutas, et e-pood jääb tööle, tellid ära, proovid, saadad tagasi jne kuni sobivad käes, aga mul ongi nüüd juba käes, st jalas tegelikult. Arvasin, et on sama mudel, mis mul juba oli. Võtsin maal pingi alt vanad välja, ei ole ikka päris sama. Peaasi et sobivad ja vastu peavad.

Uh ja oh, peaaegu suvepäev juba,

aga päris nii see veel ei jää. Hispaanias näiteks on põlu alla pandud õues sportijad. Jama küll, aga muidugi suurlinnade rahvastiku tihedus on hoopis teine lugu, kui mul siin inimtühjal krookuseväljal.

Sõitsin teise linna otsa,

palju kaugemale enam ei saagi. Nad on siia vahepeal hulga maju ehitanud ja veel päris suuri. Kõik tühjavõitu, vaiksed ja pimedad. Selline aeg praegu, mis teha.

Õite värv,

mida looduses justkui ei peaks esinema, on ometi vallutanud botaanika-aias mitu peenart.

Vahtisin kevadlilli,

kui tuli kurg, tiirutas pea kohal ja kruuksus, nagu tahaks mind ära ajada. Kured olid vanasti ikka viisakad linnud, mis nüüd siis lahti?