Jälle liivaaugus

Kivide ja vee,

aga ka liiva ja päikesepaiste, vihma ja tuule, pilvede ja lainete... Igastahes, reis sai läbi.

Millal see oli, kui randades hakati ühte kivi teise peale panema ja sai neid torne tuhandeid. Kõik üsna vaimuvaeselt ühesugused. Veidi kunsti on varemgi olnud, aga sest suvest hakkab tõega tiki-taki ja kõrgem=parem aeg otsa saama. Tegin siis ise ka ühe teistsuguse ja minge ikka randadele kive sortima.

Kive on nüüd korjatud küll,

aga paistab, et siia nad kõik jäävadki. Ühe viin siiski linna ja püüan järgi uurida millega täpsemalt tegu. Kividest on palju rõõmu igal juhul, olgu nad rannas, meres, toas või kus iganes.

Kivist karu aiaposti otsas

Konn passib promenaadil

Hakid ja varesed passivad mind, sest hiljuti oli mul moosipirukas käes. Pirukas on küll otsas, aga linnud on ikka kahtlustavad ja lootusrikkad.

Mõned kivid

viisin kodust ära, aga sest pole midagi. Olen jälle teel kivirikkale mererannale ja võin aknalauale uusi tuua. Saabki vaheldust.

Purjeriidest katuse all,

mida küll vihmakaitsena vaja ei läinud (vihm sadas maha veidi lõuna pool), sai veel üks järvetuur sõidetud. Sel korral Mehikoorma kandis, kus Lämmijärv eriti kitsas, aga Jõmmule siiski ruumi küllalt.

Südasuvine hoovihm

tuleb üle järve ja sajab mu märjaks. Viimati olin siin lumega ja järvetramm kihutas üle jää edasi-tagasi.

Roosid juba õitsevad

 ja pojengid õitsevad ikka veel.