Väike reis maale

Raamatukogu, kust olen püüdnud läbi käia juba kuu aega ja pole õnnestunud, oli täna lahti. Saalis võtsid mind vastu üks inimene ja üks koer. Koer oli pööraselt rõõmus minu saabumise üle, keerutas saba, ajas käpad püsti, ronis sülle ja üldse tegi kõik, mis oskab. Noh, ta on veel väike, kolm kuud vaevalt. Lapsed olevat väga tahtnud koera, aga on juba hakanud rääkima, et temaga on ikka ullult palju tegemist. Vast harjuvad ära, kui kutsikaiga läbi saab, läheb ka veidi lihtsamaks. Kui lapsed koolis, käib koer raamatukogus tööl. Äkki saab lugemiskoeraks?

Raamat oli välja antud, aga perenaine helistas kuhugi ja tõi tagasi. Kuni ta ära käis, oli koer veidi nukker ja tundub, et valvas mind. Või valvasin mina teda?

Ma käisin eile ministeeriumis

Käisin jah. Selles Tartu majas, mille ees seisab Peeter Põld ja kus on ka tema nimega saal. Vaatasime jälle kord, et on ikka uhke maja küll. Kahjuks ei ole see nii suursuguseks ehitatud mitte hariduse vaid ikka raha pärast. Vastuoluline, aga nii need asjad käivad.

Samblikku vaatlema!

Mingis nõmedas telesaates öeldi, et samblikud on igavad, sest nad ei tee midagi. Mügrid vajavad tõrjumist, sest kaevavad käike ja närivad juurikad ära. Hakid toovad halba õnne. Vares lööb nokaga pähe. No ma ei tea, mis jutud need sellised on? Läksin kohe tuttavaid samblikke vaatama. Nad on palju muutunud ja paistab, et sealkandis läheb hästi. Peaks tihemini külas käima.

Taimekesed

Ümberringi on kõik nii roheliseks on läinud ja võililled kolletavad juba mitu päeva. Eile leidsin, et mingid lehekesed on peenral ritta võtnud. Põllupäevik meenutab, et redised. Tuleks neid kasta ju, aga kuidas seda korraldada?