Kliinikumis

on riidehoiu leti servas mõnus abivahend neile, kes käivad kepiga või kahe kepiga. Isegi nelja kepiga, aga siis on parkimiskohad kohe täis ja järgmised kepid peavad sabas seisma või hakkama saama nagu vanasti. Väga tore, aga miks küll sama maja kohviletis ja apteegis sihukest lihtsat asjakest pole?

Detsembris

on tänavad rõõmsat rahvast täis. Kui aga veidi aega kohvikuaknast välja vaadata, tuleb hetk, kui pole kedagi, kes pildile jääda saaks või tahaks.

Oli november

 ja unustatud jalgrattad kurvastasid möödujaid.

Ainult küpsised

on raamatu nimi. Esitlemine oli väga tore, sai inimestega kokku ja lugusid kuulda ja nalja ja targemaks ja muidugi küpsised sai kah. Raamatugi sai ja sai teada, et tasakaalustatud toitumine tähendab küpsis mõlemas käes.

Linnaeluga tuleb harjuda

Nädal aega olid uudised, et tuul kargab idast läände, Kuu paistab läbi pilvede või ei paista sugugi, metsa on uus rada sisse tallatud ja päris äge linnvaatlustorn ehitatud. Linnas on mõnes kohas ootamatult suur maja ehitatud, teine ära lammutatud või tänavatesse suuri auke kaevatud.

Raekoja platsist on täitsa kadunud kõik need suve ja sügist kaunistanud traataiad ja kileplakatid. Paar kollasekirjus töörõivas meest müristavad veel viimase sillutiseparanduse ruutmeetri kallal. Ilm on kah otsustanud sügist järgmisesse kuusse venitada. Päris pidulik!

Autoga Tallinnas, kuigi - mis vahet?

Üks vahe on parkimine, segane ja kallis. Ja üldse...

Kui ostad kaks kinnast, saad kolmanda tagavaraks kaasa. Ometi üks hea mõte!

Pintslimees,

kes matkarada märkis, on kohati hoogu sattunud. Punased märgid puudel on ümarikud ja kandilised, täpid ja kriipsud, suured ja väikesed. Mõnes kohas on iga teine puu värvitud, siis jälle paarsada meetrit mitte ühte kribalat. Käpajälgi on, aga vähe.

Kuu

paistab üle kadastiku ja läbi hõredate pilvede, aga tal on ka suur rõngas ümber. Eks see ikka pilvist ilma ennustab uueks nädalaks ja mõne kraadi võrra soojemaid päevi.

Vanu raamatuid lugedes sain siiski targemaks, et "kunagi ei või ainult ühe tundemärgi järele ilmasid ette aimata". Ju vist.

Puud

on sama ägedad kui kivid. Ja vesi ja pilved ja linnud ja...

Kivid, jälle need kivid

Kõnnid paar-kolm kilomeetrit klibusel rannal ja igasugu ilusaid kive jääb ette või satub pihku. Oleneb, kui suured kivid sealkandis põhiliselt on.

Sügisõhtu pimedal mererannal,

sadamatulede ja tasukulambi valguses.

Käisin Tallinnas

Reaalkooli konserventsi teisel päeval. Oli väga huvitav, mõtlemapanev ja oh neid matemaatikuid.

Tallinnas kestab suvi. Igasugu karvaseid ja sulelisi on näha haljasaladel aega veetmas. Kellel rohkem toidukorvid, kellel joogipudelid ligi võetud.

Linn on teede ja tänavate remondist teinud rahvusvahelise tähtsusega turistilõksu. Tavapärastele teeaukudele lisaks on ka vanalinna lahti kaevatud. Rahvas pildistab, selfib ja filmib seda rõõmuga. Nii ka mina.

Äke

Nädalaga

sai näha pilvi ja laineid, metsa ja merd, puid ja kive, inimesi ja koeri, üldse kõike, mis tavaline just eriti augustis.

Sagritsa muuseumis on õitsemismaalide näitus. Seal saab muu hulgas näha, kuidas kullerkupud vaase täitsid. Nüüd on neid looduses nii raske leida, et vaevalt keegi raatsib noppida ja tuppa viia.

Roosipõõsas

Pealetükkiva iseloomuga põõsas, mida olen siin-seal rannas näinud. Päris kena põõsas oma punaste marjade ja õiekestega. Täna juhtusin kohta, kus asi paistab tõesti ohtlik. Kolmesaja meetri pikkune põõsas kõrgub keskosas üle kahe meetri. Metsast randa ilma erivarustuseta (raudrüü ja mootorsaag näiteks) ei pääse.

Kurdlehine kibuvits, rosa rugosa, beach rose.

Käisin linnas

Linn on täitsa alles. Linna saab näiteks rongiga. Ei peagi olema hobusega, kui tuled maalt. Linnas on muidugi linna kombed, mis tihtipeale ilusti seintele riputatud siltidel kirjas. Kuidas liftiga sõita, kes võib köögis putru keeta, kuhu ei tohi oma pähklitega minna jms. Nii et saab linnas hakkama küll. Linnainimesed on sõbralikud, jutukad ja tegusad. Vahest räägivad natuke omas keeles, aga eks keelteoskus on kasuks ikka, tuleb harjutada.

Kui palju on ilmas lahtisi uksi sildiga, et see uks peab kinni olema?

Päike loojus

Aseri korstnaist veidi paremale. Merelained ei teinud seekord punastest pilvedest väljagi. See pole alati nii olnud, aga ega peagi ju kõik kogu aeg ühteviisi olema.

Jabara,

aga võib-olla on juba Moldova. Kormoranid lendasid ära, lained, liiv ja kivid jäid. Kivid on siin jälle veidi teistmoodi.

Autotelkijad

veetsid paar päeva tellisehunniku kõrval, siis oli betooniauto samas ja nüüd on jälle vaikus, nagu siin väga tavaline on.

Kes kardab nahkhiirt?

Aga ämbliku?

Vanas kohas

võib leida uue vaate, kui ringi liikumisele kolmas mõõde lisada.

Nii saab mere äärde

Mõnikümend meetrit põhja poole ja umbes 200 trepiastet alla. Seal ta on, aga pärast tuleb muidugi üles tagasi saada.

Sajab, aga mõõdukalt

ja mitte päris kogu aeg. Sadama pool on üks pere rannas. Lapsed pilluvad kive merre, siin ei keela seda keegi ja olekski ju kentsakas sellises rannas pahandada. Olgu mis on, käisin ikka meres kah ära ja ronin nüüd vihmavarju kaitse all jälle kaldast üles. Suurepärane!

1. koolipäev läbi

Ühiskonnaõpetus ja siis veel üks üsna raske ja vähekene segane tund, rääkimata kõnedest ja loengutest.

Hakkas pääle nõnda...

Vaarikad

Päris huvitav. Marjadega on sel aastal kehvasti. Sõstrad, tikrid, mustikad ja isegi pihlakad rikkus külm ja kuiv ära, aga metsvaarikatel pole häda midagi. Ei mäleta juba aastaid, et nad nii ilusad oleks olnud.

Eriti hea nähtavus,

selgel silmapiiril paistab maid ja metsi siin- ja sealpool järve. Muidu kah päris kena – linnud, laevad, kohvik jm.

Jälle liiv,

aga hoopis teistmoodi. Siiski vana tuttav.

Liivas

kasvab igasugu asju. Lillekesi, kiviktaimla kasvandike, sipelgaid, aga ka kive. Talvel kasvab siia lumi, mida oleks ju kah päris tore vaatama tulla?

Meri,

seekord maatuulega.

Kivi

Väiksed kivid või suured kivid? Suurte juurde saab tagasi tulla, väikseid võib tasku panna. Ei tea kumb on parem.

Kivi

Tegelikult ikka mitu kivi, isegi palju kive. Rääkimata liivast, puudest, mereveest, pilvedest, tuulest...

Klaasikunsti näitusel

oli päris huvitavaid asju. Kahjuks oli teostele pandud üsna seosetuid ja vaimuvaeseid nimesid. Muidugi, neid ei pea lugema, aga kui loed, on raske teha nagu poleks lugenud. Olgu siis nii.

Rõdu värskelt värvitud

ja mitte ainult rõdu. Laternatuumi katus on lausa pimestavalt valge ja täna said ka klaaside vaskliistud paika ning veetihedaks. Võib rõõmustada.

Üks lind läks...

Õitsevad!

Rukkililled on rukkilillesinised. Õige, aga mitte päris õige.

Allavoolu

Istun metsas, kännu otsas

Võiks ka kivil istuda. Sääsed on väheke tüütud, aga metsas siiski väga tore. Nagu ikka.

Südasuvisel laupäeval

kohvikus väga vähe kohvitajaid. Õieti polnud ühtegi, enne kui me tulime. Kummaline, kas tõesti kõik on rannas?

Kuumalaine sai seks korraks valmis

Mulle kuum ilm väga ei meeldi. Indias pidevat kuumalaine lugemine algama 40 kraadi pealt. Kuumaga on muidugi tore järves käia. Olgu siis Suur Suujärv, Valgõjärv, Lämmijärv (pildil) või mis iganes. Jões pole jõudnud veel ujuda sel hooajal.

Sel nädalal

on üksjagu lendamist ja rongisõitu olnud, aga kõndimistki parasjagu. Sain vahepeal uued saapad, aga andsin siis lahkele jagajale tagasi ja lasin oma vanadega edasi.

Katedraal

Igasugu kirikuid saab vahitud ja käega katsutud, isegi varemeid, kuidas siis katedraali ei lähe. Kahjuks oli külastusaeg läbi. Õnneks aga oli küljeuks lahti. Sees väga ilus, tuled põlevad, vaikne, rahulik. Jahe, õues oli täna umbes 30. Kahjuks tuli varsti üks asjaliku olemisega mees, lehvitas käsi, ütles midagi prantsuse keeles (ma arvan) ja tuled kustusid ära. Tuli siis jälle välja minna, kahjuks. Õnneks oli läheduses veel üks kirik, kus rahvas kogunes kontserdile. Seda siis kinni ei pandud ja oli päris mõnus istuda seal pühapiltide all. Kontserti siiski lõpuni ei kuulanud. Kahjuks või õnneks? Vot ei tea.

Siin ei saa ringi ümber kiriku jalutada. Külakirikuid võid igast küljest uurida, katedraalidel on tihti ainult üks külg näha, majad tihedalt vastu seinu. Vanad linnad, eksole.

Siltide lugemine on päris hea hobi

ja suures asutuses neid ikka jagub.

Tervitusõhtusöök on läbi

Seltskond väga... Ütleme, et oli mitmekesine ja väheke segane, väga sõbralik ja heatahtlik. Koht väga äge ja toidud suurepärased. Homme muidugi koht veel mitu korda ägedam ja toita-kohvitada on ka lubatud.

Fontaine de la Rotonde

Delfiinid ja muud olendid sülgavad vett, aga lõvid ei lase end sest segada ja on lihtsalt ilusad ja tõsised. Tipus on kolm naisekuju, mis sümboliseerivad tähtsaid asju. Osati vanasti ikka teha ja pidulik olla.

Võõrast linna on muidu tore vahtida, aga ilm on parasjagu kuum ja tänavad väga rahvarohked.

Tundub, et olen kohal

Tubli tööpäev ära istutud erinevates kohtades ja sõidukites, vaatame mis edasi.

Nii need asjad algavad

jälle ühel ilusal varasel hommikutunnil.

Hämmastav

Koolimaju on remonditud, juurdeehitatud ja tuleb veel uusigi. Uudistest jääb küll mulje, et raha pole, paneme kõik kinni, teed lagunevad, noored kolivad Tallinna, Soome, Brüsselisse ja Ameerikasse. Tegelikult... Kuulsin, et koolis on isegi väike mure. Kui tunnid läbi saavad, ei lähe lapsed koolist ära, vaid jäävad nüüd laialt levinud aatriumitesse aega viitma ja sotsialiseeruma.

Seda kuulsin ka, et õpilased on hädas, kui õpetajad kasutavad arhailist kõnepruuki ja tundmatuid sõnu. Näiteks: oras, kaldpind, hämming jms.

Suur suvevaheaeg kohe käes! Vaatame, mis uudiseid sügis toob.

Päris pikk päev oli,

algas laine-, liiva-, valguse- ja ilmavaatlustega. Linnud, ikka linnud kah vaja vaadelda. Sai veel igasugu muid asju näha ja kuulda.

Toris hobust vaatamas

Me hakkame juba unustama maskidega käimise aegu ja kombeid. Hobused mitte.