skip to main |
skip to sidebar
Jah, kes on òpetanud koera moosi sööma!
Tegelikult ei ole päris viimane, aga looduse värvid liiguvad üha enam pruuni ja halli poole. Punast sügist seekord ei tulnud vòi kui siis òige veidi.
Seisan òuel, leivatükk käes ja kòige hakkajam allatuule-lammas on minust väga huvitatud. Kümne minuti pärast, kui ta on piisavalt òhku nuusutanud, limpsutab ta paar korda keelega ja tuleb lähemale. Asi tasus vaeva, jäime mòlemad rahule.
läheb siit rada läbi salumetsa. Jälle see Rootsi, ei saa ilma temata.
Mets ei olegi väga sügisene. Lehed veel puu otsas ja vahtrad üsna rohelised.
Kuigi on väga vaikne, isegi mingil moel suvine òhtu ja lainet kohe sugugi ei ole, on meres ülearu palju vett. Osa sellest tuli kummikusse, kui läbi lòugaste kahlasin.
on pärast tubli kohvijoomist asendunud peaaegu sama päikselise töö päevaga.
Päev on nüüd loojas, aga valgust veel jagub.
Olengi Pòltsamaal, aga mis on pildil?
Aga mis kòigi nende kòrvitsatega peale hakata? Linnas on ju veel kaks tükki, räåkimata kabatsokkidest.
Päristormi magasin maha, aga täna on vali tuul mind linnast maale peletanud. Torm murdis vana kuivanud òunapuu. Süüdistan sipelgaid. Kui nemad juba tüve sisse pesa teevad, siis on varsti puu pikali. Kunagi nad vòtsid vana kase maha, millega tuli palju jama. Nüüd siis òunapuu.
ja oodatud sügispäike.