Mònikord ònnestub mul ennast üllatada

Tulin ülikaunil, kròbekülmal hommikul jala läbi linna ja siin ma siis olen jälle.
''Väljundipòhine'' ja ''pädevused'' on kaks esimest, mis kohe vastu tulid. Kòik istuvad nòutu näoga.

Lumehang

on aknalauast kòrgem. Jäälilled ei näita mingeid sulamise märke. Lumi on on nii kòva, et kannab peal. Koera kannab hästi, aga kohati mind ka. Päike paistab lumele, lähen otsin päikeseprillid üles.

Mida oligi arvata

Vana heinaküün ei pidanud rasketes lumeoludes vastu. Vaade on avaram, aga muidu ei oska selles midagi positiivset näha.

Tartu

rahu aastapäeva pidades. Ei mäletagi millal viimati sellest aknast välja vaatasin. Vist seisis vana Uljanov veel seal kesk platsi posti otsas tol korral. Ja turg paistis.