Kòndisin niisama ümber maja ja kuulasin sügise lòpu vaikust, mida elustavad talve alguse linnuhääled. Lehed on maas. Siin-seal on mòni lehetuust vòi òun puu otsa jäänud, aga muidu maas mis maas. Rajal, mida mööda suvel toast lòkke äärde käidi, lebavad märjad pärnalehed.
Hakkab aga jälle peale. Saagisin kopranäritud puid kütteks, nii palju vòi vähe, kui sealt kòlbab. Tema aga on juba uuel ringil. Pajupòòsad heaküll, aga mände ei tasuks tal narrida.