Lehho ütles:

Nüüd laulame laulu ''Üks vihmauss läks munele, ahven läks kepseldes järele''.

Me ei laulnud seda laulu ja Lehho ei öelnud ka päris nii.

Hea on märgata,

et miski on püsiv me kiirelt muutuvas ilmas. Nagu oma kooliajastki mäletan, korraldavad direktorid ikka sussikottide kasutamist. Uudist nii palju, et nüüd korraldavad nad ka parkimist, printimist ja paljundamist.

Tóravere pooleteisemeetrine teleskoop,

mille all tänane päev lóppes. Aga enne seda sain veel teada mitu asja. Näiteks (mälu järgi tsiteerides):

"... peavad olema uued ja täiendavad mehhanismid, mis erinevad täielikult meile tuntud süsinikupóhisest elust, kuigi funktsioonid on samad..."

"...óppekavas jääb puudu aatomite ja molekulide, aga ka näiteks galaktikate ja universumi reaalsuse tajumisest, nii et rohkem peaks olema mudelitega mängimist..."

"...vereróhk tõuseb, kui mótlen, et ikka ópetame kasutades raamatuid..."

Raivo Vilu TTÜ

Hiire saatmine

jällegi! Hiir ise pildil keskel või veidi paremal.

Koduteel

Noovot, tegin Alatskivi lossi ròdult pildi, aga siis tuli veel Liivi muuseum. Sellisel läbi muuseumide kihutamisel on muidugi oma vòlu ehkki mul väga ei ole seda viie minutiga edasi ja tagasi jooksmise soont. Pigem olen logelemise ja vahtimise peal väljas.
Teejuhtide eripalgelisus tuli reisile kasuks.

Tänane tarkusetera. Kui karukaka on tee ääres maas, ärge kartke, astuge julgelt edasi.

Samovari ümber istume

ja on üsna kodune olemine. Kala söödud, pirukas otsas, suhkrutoos tühi. Teises suhkrutoosis on veel kaks tükki keedetud suhkrut, aga ega neil ka pikka pidu pole.

Kalevipoja pargi kòrval

on asutatud veel üks Kratiküla. Krattidest on küll ainult tagumised pooled alles, aga turistidele pakub ehk siiski huvi.

Kuhu läheb igaüks oma kitsega?

Kassinurme nuiamees

on vaatamata nuiale üsna lahe sell. Rinnasildi järgi vòib arvata, et tegu òige Eesti mehega, kes siin juba kaks aastat ametis.

Suvi

Üks rabarber, mis on ammu unustatud peenramaast ainsa taimena alles, kukkus äkki kasvama. Viskas nädalaga ligi kahemeetrise varre ja nüüd òitseb kaunilt. Mitmed putukad peavad sest òitsemisest lugu.
On suve kòige lopsakam aeg. Kòik kasvab ja òitseb ja sumiseb täiest väest.

Bataat

Viimati Tallinnas olles tuli jutuks, et maguskartul on meil müügis ainult Stockmanni poes uskumatu 60 kroonise kilohinnaga. Hääküll, nii kallis ta pole, aga vòrreldes Inglis- ja Iirimaa hindadega (17 krooni kanti) on tòesti arenguruumi meie vahendajail.

Mida ma ilmaski poleks osanud arvata, et bataat tuleb meile vedada ISLANDILT!? Aga kust islandi heeringat saaks, Ugandast?

Männikasvud

on veel ägedamad kui kuuse omad, aga värvi poolest jäävad alla ja ei kòlba süüa.

Kaks muruniidukit,

taustal koer, liivakast ja rabarberiòied.

Kuusekasvud

on Pòhja-Eestis suuremad, mis tundub natuke imelik. Sirelid küll òitsevad siin veel, aga Tartus olid juba lòpetamas. Nagu peab.